Ajalugu
Ajalugu
Ülevaade Islandi ajaloost
Islandi esimesteks asukateks olid teadaolevalt iiri mungad, kes tulid saarele 8. saj p.Kr. Skandinaaviast saarele seilanud paganad tõrjusid mungad peagi eemale ning nende võimuperioodiks Islandil loetakse ajavahemikku 870-930 p.Kr.
Asustamisajaloo põhiallikaks on Landnįmabók, s.o raamat, mis jutustab nn maa võtmisest. Asustamisajajärgu sündmused on kirja pandud 12. sajandil ning raamatust võib üksikasjalikult lugeda seda kes, kuhu ja kellega maale tuli. Nii on teada, et esimene saare asukas oli Ingólfur Įrnarson Norrast. Ta asus perega elama Reykjavķkki, praeguse pealinna aladele. Inimesed hakkasid seejärel asustama Islandi elamiskõlblikke alasid ning asulate rajamine kestis umbkaudu 60 aastat.
Asustamisperiood lõppes aastal 930 p.Kr, kui rahvas Žingvelliri lauskmaale kogunes ning Alžingi (Althingi) lõi. Althingi loomine tähistab ühtlasi demokraatliku Islandi algusaega. Rahva seast valiti võimu esindama kohtunikud ning rahvakoosolekuid hakati pidama kord aastas Žingvelliri nn kohtuplatsil. Seal vastuvõetud seadused on kogutud raamatusse nimega Grįgįs. Kõnealune seadustik sarnaneb teiste tolleaegsete germaanlaste seaduskogudega. Rahvavõimu perioodi loetakse lõppenuks aastaga 1262, kui Norra võttis Islandi oma võimu alla. Island oli jaotatud eri piirkondadeks, mida juhtisid Gošid. Kõigi 39 Goši võim rajanes usaldusel ja autoriteedil. Piirkonniti moodustus kokku 13 rahvakohut, mille kaudu jõudsid riigiasjad edasisele arutamisele Alžingi. Rahvakohut peeti kevadel kolme goši juhtimisel. Gošid tegutsesid aaside jumalate preestritena ning olid algselt kõrgema pealiku rollis. Ristiusu tulekuga tehti gošidele ülesandeks ehitada uue usu tarvis kirikud.
Paganlusest ristiusku pöördumine toimus rahulikul teel Alžingi otsusega aastal 1000. Enne seda oli maal elanud juba varem ristituid. Need olid Norra kuninga Ólafuri käsilaste poolt uude usku pööratud inimesed. Kuid ristitud paganad võisid salaja jätkata ka vanade jumalate teenimist. Esimene piiskopitool rajati aastal 1056 Lõuna-Islandile Skįlholti, teine piiskopitool aga Holarisse Põhja-Islandil aastal 1106. Kummastki paigast kujunesid tähtsad hariduskeskused.
10. saj lõpus asusid paljud islandlased Erik Punase juhtimisel elama Gröönimaale. Aastal 1000 p.Kr astusid islandlased esimeste eurooplastena Ameerika mandrile, see oli 500 aastat enne Kolumbust. Nende eesmärk vallutada Uus Maailm aga ebaõnnestus.
Aastatel 1262-1264 tekkisid riigis lahkhelid. Suutmatus sissetungijatele vastupanu osutada viis riigi Norra võimu alla. Hiljem langes Norra Taani valdusesse ja niiviisi allus ka Island Taani kuningale.
16. sajandini oli riigis valitsevaks religiooniks katoliiklus. Kuna islandlased ei soovinud alluda Taani kuningale, toetasid nad katoliku kirikut. Kuningas aga tegi olukorra islandlastele veelgi raskemaks ning tema käsul hukati 1550. aastal Hólari piiskop Jón Arason ja tema kaks poega. 1551. aastal toimus reformatsioon ning kiriku varad anti Taani haldusse. Kuningas võttis endale kontrolli ka kauplemistegevuse üle. Kaubavahetus käis varem inglaste ja Hansaliidu kaudu, ent nüüd olid islandlased sunnitud kaupa vahetama ainult taanlastega. Sel ajal kui muud Euroopa riigid kasvasid ja arenesid, jäi Island järjest nõrgemaks. Kaubavahetuskeeld tühistati alles 1787. aastal
Saare populatsiooni arvestades oli 18. sajand Islandi ajaloo kõige raskemaks perioodiks. Esimene rahvaloendus viidi läbi 1703. aastal, ning siis oli islandlasi u 50 000. Ajavahemikul 1707-1709 langes rahvaarv rõugete tagajärjel 35 000ni. 18. sajandil langes rahvaarv veel paaril korral alla 40 000. Ajavahemikul 1752-1757 ja 1783-1785 olid selle põhjuseks näljahäda ja looduskatastroofid.
1730. aastatest alates võib Islandi ajaloos täheldada arengut paremuse poole. Rajati uusi koole ja alates 1750. aastatest hakkas Reykjavķkist kujunema oluline keskus.
Taanlaste võimu kaubanduse üle kärbiti 1783. aastal ja lõpuks see tühistati, kuid selle kõrval saadeti erru ka vana rahvakoosolek, mis oli tegutsenud 870 aastat. Alžingi alustas oma tegevust uuesti alles mõne aastakümne pärast, aastal 1843 kui sellest sai nõuandev asutus Reykjavķkis.
Islandlased nõudsid oma maale iseseisvust 1874. aastal, kui tähistati saareriigi 1000 aasta juubelit. Taani kuningas Kristian IX andis islandlastele autonoomia, kuid kõrgeim täidesaatev võim kuulus ikkagi alles Taanile.
Täidesaatva võimu esindus siirdus Reykjavķkki 1904. aastal, kui Hannes Hafsteinn nimetati Islandi ministriks. Aastal 1918 sai maa enesemääramisõiguse, kuid riiki valitses endiselt Taani kuningas. Temale kuulus kõrgeim kohtuvõim ning ta määras ka maa välis- ja kaitsepoliitika. Taani võim kestis 1944. aastani, mil 17. juunil kuulutati ajalooliselt tähtsas Žingvelliris välja Islandi Vabariik.
Ajalooliste sündmuste kokkuvõte:
874 - 930
Islandi asustamine peamiselt Norra asukate poolt, aga ka Briti saari asustanud viikingite poolt.
930
Ažingi e Rahvakoosoleku asutamine Thingvelliri orus. Seda peetakse maailma vanimaks rahva kohtuvõimu esindajaks.
930 - 1030
Saagade ajastu, islandlaste saagakirjandus kirjeldab muistseid sündmusi.
982
Erik punane, Eirķkur Rauši avastas Gröönimaa.
1000
Islandlased otsustasid Thingvelliri Rahvakoosolekul rahumeelselt ristiusku pöörduda. Islandlane Leifur Eiriksson (Leif Eriksson) jõudis esimese eurooplasena Ameerika mandrile.
1030-1120
Rahuaeg
1230-1264
Sturlungite ajajärk
1241
Tapeti Snorri Sturluson
13. sajand
Periood, mil pandi kirja islandlaste saagad. Saagad moodustavad keskaegse kirjandusklassika. Keelt, mida nendes kasutati, räägitakse Islandis tänapäevalgi.
1262
Norra kuningas alistas Islandi.
1380
Island langes koos Norraga Taani Kuningriigi võimu alla.
1402-1404
Must katk
1540-1550
Usupuhastus
1602
Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli (Island ei võinud kaupa vahetada ühegi muu riigiga peale Taani).
1783-1785
Hävitav Lakagigari vulkaanipurse.
1787
Kaubandusmonopolile tehakse järeleandmisi.
1800
Rahvakoosolek saadeti laiali.
1818
Rahvusraamatukogu asutamine.
1843
Rahvakoosolek kutsuti taas kokku, kuid talle jäeti vaid nõuandev funktsioon.
1854
Väliskaubandusmonopol tühistati lõplikult.
1863
Rahvamuuseumi asutamine.
1874
Žingvelliris tähistati maa asustamise tuhandendat aastapäeva. Taani kuningas andis Islandile põhiseaduse koostamise õiguse.
1879
Suri iseseisvuse eest võitlejate juhtfiguur Jón Siguršsson.
1904
Islandlased saavutasid autonoomia. Täidesaatev võim viidi Reykjavķkki. Islandi riigivanemaks nimetati Hannes Hafsteinn.
1911
Asutati Islandi Ülikool.
1918
Taani tunnistas Islandi suveräänsust, kuid säilis Taani kuninga ülemvõim.
1920
Ülemkohtu loomine.
1930
Tähistati Alžingi asutamise 1000. aastapäeva Žingvelliris.
1940
Briti väed saabusid Islandisse.
1941
Ameerika Ühendriikide armee võtab oma peale Islandi kaitsmise.
1944
Žingvelliris kuulutati 17. juunil välja Islandi Vabariik.
1946
Island liitus ÜROga.
1947
Island astus OEECsse (OECD eelkäija).
1949
Island liitus NATOga.
1950
Island astus Euroopa Nõukogusse.
Asutati Rahvusteater ja Rahvuslik sümfooniaorkester.
1951
Islandi ja USA vahel sõlmiti kaitseleping
1952
Island astus Põhjamaade Nõukogusse. Kalastuspiirkonda laiendati 4 meremiili ulatuses (1=1852 m).
1958
Kalastuspiirkonda laiendati 12 meremiilini.
1970
Island liitus EFTAga.
1971
Kopenhaagen tagastas Islandile esimesed saagade vanad käsikirjad.
1972
Kalastuspiirkonda laiendati 50 meremiilini.
1973
Vestmannaeyjari saarestiku ainsal asustatud saarel Heimaeyl toimus hävitav vulkaanipurse.
1974
Žingvelliris tähistati maa asustamise 1100. aastapäeva.
1975
Kalastuspiirkonda laiendati 200 meremiilini.
1980
Vigdķs Finnbogadóttirist sai maailma esimene demokraatlikul teel valitud naispresident.
1986
Reykjavķk tähistas 200. a juubelit. Reykjavķkis toimus Reagani ja Gorbat?ovi tippkohtumine.
1994
Žingvelliris tähistati vabariigi 50. aastapäeva.
1996
Islandi uueks presidendiks valiti Ólafur Ragnar Grķmsson.
2000
Möödus tuhat aastat ristiusku pöördumisest.
Reykjavķk nimetati Euroopa kultuuripealinnaks.
1000 aastat tagasi avastas Leifur Eiriksson Ameerika.
2006
Kaitseleping USAga lõpetatakse (Ameerika sõdurid lahkuvad Keflavķkki rajatud baasidest)
