Lühike ülevaade Islandist

Üldinfo

Islandi pindala on 103 000 km², seega on ta rohkem kui kaks korda suurem Eestist. Kogu pindalast moodustab ülesharitud põllumaa 1%; 20% on karjamaa; 11% maast katab laava ja 12% jääb jääliustike alla; 3% maast moodustavad järved ning ülejäänud aladel laiub tühermaa.

Islandi pealinnas Reykjavíkis elab umbes 114 000 asukat. Reykjavík ja selle lähilinnad Mosfellsbær, Kópavogur, Garðarbær, Seltjarnarnes ja Hafnarfjörður moodustavad tihedalt asustatud asula ca 185 000 elanikuga. Umbes 60% islandlastest elab pealinna piirkonnas. Teised suuremad keskused on Põhja-Islandis paiknev Akureyri (16 086; 2003), Reykjavíkist 50 km kaugusel asuv Keflavík (10 907; 2003) ja Vestmannisaared lõunarannikul (4 344; 2003). Kõik rahvusvahelised lennud saabuvad Keflavíki lennuväljale. 2005. aasta lõpul oli Islandis rohkem kui 299 891 elanikku.

Islandi kõrgeim mägi on Hvannadalshnúkur, miskõrgubrohkem kui 2 119 m üle merepinna. Suurim jääliustik Vatnajökull (8 300 km²) on ühtlasi ka Euroopa suurim omataoliste hulgas. Suurim looduslik järv on Þingvallvatn (83,7 km²), s.o kolm korda väiksem kui Võrtsjärv. Kuid tuntuim järv on Mývatn, mis on linnustiku poolest kuulus üle maailma (võib olla ka tuntud oma uskumatult suurearvuliste sääseparvede poolest - nimi tähendabki "Sääsejärv").

Pikima jõe Þjórsá pikkus on 237 km. Suurim kosk on Põhja-Islandis paiknev Dettifoss. Läbi nimetatud jõe voolab 200 000 liitrit vett sekundis.

Islandi rahaühik on kroon (kròna).

Island oli iseseisev riik ajavahemikus 900 – 1262, seejärel langes ta Norra alluvusse ja hiljem koos Norraga Taani võimu alla. Aastal 1904 saavutati autonoomia. 1918. aastal järgnes sellele omariiklus, kuid valitsema jäi siiski veel Taani kuningavõim. 17. juunil 1944 kuulutati välja iseseisvus ja valiti esimene president. Iseseisvuspäeva tähistataksegi 17. juunil.

Island asustati aastal 870. Suurem osa ümberasujaist oli pärit Norra läänerannikult. Islandi rahva sünniajalugu teatakse üsna täpselt, kuna aastatel 1100 ja 1200 kirjutatud raamatud jutustavad saare asustamisest, seadlusaktidest ja elust tuhat aastat tagasi. Raamatud on kirjutatud vasikanahkadele. Kuulsaim muinasaja kirjanik on Snorri Sturluson.

Tänapäeva Island on vabariik. Rahvast esindavat organit nimetatakse Althingiks (Alþingi) ning see on 63-liikmeline. Islandi praeguse presidendi nimi on Ólafur Ragnar Grímsson. Ta valiti ametisse 1996. aastal ja taas 2000. aastal. Presidendi valitsusaeg kestab neli aastat. Ólafur Ragnar Grímssoni eelkäijana töötanud Vigdís Finnbogadóttir oli maailma esimene demokraatlikul teel valitud naispresident, kes juhtis riiki 16 aastat. Presidendi ametikodu nimeks on Bessastaður.

Island kuulub Põhjamaade hulka ja on Põhjamaade Ministrite Nõukogu liige. Lisaks sellele kuulub ta ÜROsse, Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) ning NATOsse. Island ei kuulu Euroopa Liitu. Aastal 2001 ühines Island Schengeni lepinguga.

Majanduselu

Islandi tähtsaim majandusharu on kalandus, mis moodustab riigituludest suurima osa. Kalastuses ja kalatööstuses töötab vaid 10% islandlastest, kuna kalapüügialused on modernsed ja tehniliselt hästi varustatud. 60% elanikest töötab teenindussektoris. Turismi osakaal kasvab pidevalt ning see on tähtsuselt teine tegevusvaldkond. Turismi tõmbenumbriteks on kauni maa omapärased loodusnähtused. Paljud islandlased on spetsialiseerunud automaatsele andmetöötlusele ja programmide eksport on kasvuteel. Sellest tunduvalt tähtsam on siiski rasketööstus, mille märkimisväärseim ekspordiartikkel on alumiinium. Energiat nõudev alumiiniumi tootmine on Islandile tulus, kuna energia on seal odav.

Põlluharimise tähtsus seisneb eelkõige kodumaise toidu tootmises. Lambaliha jätkub ka ekspordiks, ent kõik muud tooted jäävad enamjaolt kodumaale. Köögivilju viiakse Gröönimaale ja Fääri saartele. Talupidajad on viimastel aastatel sunnitud otsima muid kõrvaltegevusalasid, milleks on naaritsa ja rebase karusnahakasvatus ning turismitalundus. Teatud kohtades korraldatakse ratsaretki loodusesse.

Islandlaste elatustase on kõrge ja tööpuudus väga madal.

Kultuur

Islandlased elavad aktiivset kultuurielu. Teatri, kino, raamatukogu ja kunstinäituste külastamine on soositud vaba aja veetmisviisid. Islandlased kirjutavad rohkesti raamatuid ja paljud kirjanikud on tuntud väljaspool kodumaad. Selle sajandi üks tähtsamaid kirjanikke on Nobeli preemia pälvinud Halldòr Kiljan Laxness (1902-1998). Mitmete islandi kirjanike teoseid on tõlgitud eesti keelde. Estlasele on kättesaadavad nt Laxnessi, G. Pálssoni, Gunnar Gunnarsoni ja K. Guðmundssoni teoseid.

Väga paljud islandlased tegelevad muusikaga ning muusikahariduse omandanuid on suhteliselt palju. Tänapäeva tuntuim islandi laulja on kahtlemata Björk.

Keel

Keel, mida kõneldakse on islandi keel. Alates aasta 1998 sügisest õpetatakse koolides esimese kohustusliku võõrkeelena inglise keelt, teiseks võõrkeeleks on tavaliselt taani keel. Paljud islandlased hääldavad taani keelt islandipäraselt ja seetõttu mõistavad paljud põhjamaalased neid kergemini. Inglise keeles suhtlevad islandlased meelsasti.

Islandi keeles on 9 kirjatähte, mida eestikeelses tähestikus ei esine: Àà (au), Ðð (heliline hammashäälik, vt inglise keele th sõna sees), Èè (je), Ìì (terav i), Òò (ou), Ùù (uu), Ýý (terav i), Þþ (helitu hammashäälik vt inglise keele th sõna alguses), Æ, æ (ai).

Konsonandid ll ja rl hääldatakse sageli tl, aga nn ja nr on mõnikord nagu dn: brùnn ehk pruun [brudn]. Islandi keeles on käändeid nagu eesti keeleski, ent keeled kuuluvad eri keelkondadesse – eesti keel soomeugri ja islandi keel indoeuroopa keelkonda.

Mõned islandikeelsed väljendid:

Gòdan daginn! (gouthan daijinn) - Tere päevast!, Tere!

Gjördu svo vel! (gjörthü svo vel) – Palun!; Ole lahke!

Takk fyrir! (tahk fiirir) - Tänan!

Èg skil ekki ìslensku (Jie skiil ehkji iislenskü) - Ma ei oska islandi keelt.

Èg er frà Eistlandi (Jie er frau Eistlandi) - Ma olen Eestist.

Hùn vill fara til Eistlands (Hun vidl faara til Eistlands) - Ta tahab reisida Eestisse.

Islandi telefoniraamatus on inimesed tähestikulises järjekorras eesnime järgi, sest eesnimi on ametlik nimi. Perekonnanimi viitab sellele, millise isa tütar või poeg keegi on. Kristin Einarsdóttir on Kristin Einari tütar ja Páll Einarsson on Páll Einari poeg. Mõningaid vanu perekonnanimesid on samuti veel kasutusel, aga tänapäeva seadus nõuab, et inimesed looksid oma nime isa või ema nimest.

Haridus

Islandi põhikooli pikkuseks on 10 aastat. Kooliskäimist alustatakse kuuendast eluaastast. Enne seda on võimalus käia eelkoolis, mis on vabatahtlik. Kooliaasta jaguneb kevad- ja sügissemestriks. Kool algab 1. septembril ja lõpeb 31. mail. Islandil on hõredalt asustatud piirkondi ja seetõttu on paljud lapsed sunnitud elama koolinädala ühiselamus või sõitma koolibussiga pikki vahemaid.

Pärast põhikooli lõpetamist on võimalik õpinguid jätkata keskkoolis või kutsekoolis. Kaubandusülikooli lõpetanud võivad osaleda ülikooli sisseastumiseksamitel. Kutseoskusi saab omandada merekoolis, kalatööstuskoolis, tehnikumis, põllumajanduskoolis või kunstikoolis. Ka haigla hooldusõe ameti saab omandada kodumaal. Ametit õpitakse 3-4 aastat.

Islandis on kümme kõrgkooli. Näiteks võib tuua Islandi, Reykjavíki ja Akureyri ülikoolid, pedagoogiline kõrgkool ning hiljuti avatud kõrgem kunstikool.

Üht-teist saab aga õppida ainult välismaal (nt arhitektuuri). Mõned inimesed on omandanud teadmisi ning oskusi Soomes ja Rootsis.

Sport

Populaarsemad meeskonnaspordialad on jalgpall ja käsipall. Valdav osa elanikest harrastab ujumist, sest ujulaid leidub tänu kuumale veele peaaegu igas linnas. Muud soositud sportimisviisid on ratsutamine, matkamine ja golf. Islandlased harrastavad ka mõttesporti, mängides innukalt malet. Islandil on koguni kuus rahvusvahelisit male suurmeistrit.

Loodus

Vulkaanid ja geisrid

Island on tekkinud vulkaanipursete tagajärjel kahe mandrilava vahel 14-16 miljonit aastat tagasi ja asetseb mandritevahelises liitekohas. Liitekoha vulkaanid tegutsevad endiselt aktiivselt. Islandi liikumatu maapind on kohati vaid mõne kilomeetri paksune ning selle all olevad magmakolded soojendavad ülalpool olevat laavat ja samaaegselt ka põhjavett. Kuuma vett leidub maapinnas rikkalikult ning islandlased oskavad seda tulusalt ja oskuslikult ära kasutada. 85% majadest köetakse kuuma veega. Samal viisil köetakse kasvuhooneid ning kuumvett kasutatakse ka ujulates. Mitmes kohas on näha ka maapealseid kuumaveeallikaid. Islandis on ühtekokku 800 kuumaveeallikat ja nende veetemperatuur on keskmiselt 70°C. Maa suurim kuumaveeallikas Deildartunguhver toodab rohkem kui 150 l keevat vett sekundis. Purskavatest kuumaveeallikatest suurim on Haukadaluris Lõuna-Islandil asetsev Geysir, mille nimest on tulnud ühine nimetus kõigile maailma purskavatele kuumaveeallikatele. Selle vesi purskas omal ajal 60 m kõrgusele. Pikaks ajaks oli Geysiri tegutsemine hääbunud, kuid 2000. aastal toimunud maavärina järel on see taas aktiivsuse märke näidanud. Geysiri läheduses asetsev Strokkur on ümbritsevate kuumaveeallikate alal hetke kõige aktiivsem allikas ning purskab vett mõneminutiliste vaheaegadega. Islandi maapind on maailmas kõige vulkaanilisem. Maa asustamise järel teatakse 150 vulkaanipurske juhtumit ja arvutuste kohaselt on vulkaanipursked toimunud keskmiselt iga viie aasta järel. Tuntuim vulkaan Hekla on kirjapandud ajalooürikute kohaselt pursanud peale 1104. aastat 18 korda ning seda sageli looduse jaoks väga hävitavate tagajärgedega. Hekla on jätkuvalt aktiivne ja purskus viimati 1991. aastal. Sagedased vulkaanipursked on inimeste jaoks dramaatilised sündmused, kuid nendest on kasu teadusuuringutele. Vestmannisaarte lõunaosas asetseb eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kaheaastase veealuse vulkaanipurske tagajärjel tekkinud saar Surtsey. Saar on looduskaitse all ja teadlastel on võimalus jälgida taimestiku ja linnustiku kujunemist täiesti uuel maa-alal. 1973. aastal toimus Vestmannisaarte asustatud saarel Heimaeyl ulatuslik vulkaanipurse. Tekkinud kahju oli suur, kuid hiljem suudeti see looduskatastroof tasuvaks muuta. Heimaey maapind on hetkelgi seestpoolt kuum ja torustiku kaudu läbi kuuma maa juhitud külm merevesi võib sel viisil kütta maju kuuma veega. Lisaks on Heimaey Islandi kaitstuim sadam, mis saavutati sel teel, et laavavoog tõrjuti sadamast eemale sellega, et sinna juhiti sadu tuhandeid liitreid külma merevett. Laavast moodustus kaitsev vall. Viimane suur vulkaanipurse toimus 2004. aasta sügisel Vatnajökulli jääliustikul. See leidis aset liustiku all ja pani suured liustikualad sulama. Tekkinud tulvad viisid kaasa vett, jääd ja maamasse. Tulva võimsust demonstreeris tõsiasi, et liiklus ümber Islandi kulgeval teel katkes 17 km ulatuses.

Jääliustikud

Vulkaanilisuse äärmise vastandina leidub Islandil tohutuid jääliustikke. Need katavad 11,5% maa pindalast, st u 11 800 km². Viimaste aastate jooksul on need õhenenud kliima soojenemise tagajärjel. Tähelepanuväärne Vatnajökull (Vatnajääliustik) Lõuna-Islandis on Eroopa kõige suurem terviklik jääliustik. Selle paksus on umbes kilomeeter ja pindala 8 300 km². Teisted suuremad jääliustikud on Langjökull (1 025 km²) ja Hofsjökull (990 km²). Mõlemad asetsevad maa keskülangul, Myrdalsjökull (700 km²) lõunas ja Drangajökull (200 km²) loodes. Snæfellsnesil asetsevat Snæfellsjökulli on selge ilmaga näha ka Reykjavíkist.

Kliima

Islandi kliima on kogu aasta mahe tänu Golfi hoovusele. Temperatuur langeb Lõuna-Islandis talvel kõige rohkem umbes -10 °C kraadini ja Põhja-Islandis u -15 °C kraadini. Suvel aga on temperatuur parimal juhul + 23 °C kraadi lõunas ja + 24,5 °C kraadi põhjas.

Taimestik

Ainult ¼ Islandi pindalast on kaetud taimestikuga. Islandi looduse karususe ja viljatuse põhjuseks on arvukad asetleidnud vulkaanipursked, meretuul ja lammaste karjatamine. Erosioon on võimas ja selle vastu võitlemises on tähtsal kohal looduskaitse. On teada, et Islandil kasvas kord rikkalik mets, ent see on ammustel aegadel maha raiutud. Uus aga ei saanud kliima külmenemise tõttu kasvada. Maa on meeltmööda arvukatele taimeliikidele, nii tuntakse metsikuid looduslikke liike mitmeid sadu. Rohkesti on madalakasvulisi arktilises kliimas kasvavaid lilli ja rohttaimi, sammalt, vaevakaski ja marju. Sitkeid lillemättaid kohtab liivaste kõnnumaade ja laavaväljade keskel. Sammal ja vaevakasepõõsad katavad sageli vana laavat, pehmendades muidu viljatut loodust.

Loomastik

Maismaal elavad imetajad

Kui Island 9. sajandil asustati, ei elanud maal muid imetajaid peale polaarrebase. Rebased on ka tänapäeva Islandil levinud loomaliik ning nad tekitavad lambakarjadele jätkuvalt kahju. Inimese tulekuga levisid saarele rotid ja hiired. 18. sajandi lõpul toodi Norrast põhjapõtru, kelle järglased elavad tänapäevalgi Ida-Islandi ülangutel. 1930. aastatel tehti algust naaritsafarmindusega. Lahti pääsenud naaritsad levisid ka loodusesse. Naaritsad tekitavad looduses suurt kahju lindudele ja sisevee kaladele.

Mereimetajad

Islandi vetes ujub 17 erinevat vaalaliiki ja mitmeid hülgeliike. Vaalasid kütiti palju 1986. aastani. Nüüd ei ole liigid enam väljasuremisohus. Hülgeid jahitakse spetsiaalselt ettenähtud jahihooaegadel. Väga väärtuslikuks peetakse hülge nahka.

Koduloomad

Levinumad koduloomad on veised, lambad (üle 500 000) ja hobused (ca 80 000). Lisaks neile peetakse maal lehmi, sigu, kitsi, kasse, koeri, parte, kanu, kalkunied ja tuvisid.

Linnud

Island on Euroopa tähtsaim vee- ja merelindude pesitsemisala. Islandi põhilise loomastiku moodustavadki linnud. Suurim osa neist pesitseb Mývatni järve ümbruses Põhja-Islandil. Näiteks pesitsevad seal kõik Islandil leiduvad metspardiliigid. Ranniku järsud kaljuseinad sobivad hästi paljude merelindude pesitsuspaigaks. Muuhulgas võib seal kohata ka veetlevat kirjunokalist lunni. Merelinde ja nende mune on inimesed traditsiooniliselt toiduks tarvitanud. Kokku on loetletud 300 eri linnuliiki. Nendest 73 liiki pesitsevad saarel regulaarselt. Mõned linnud kasutavad saart rändamise ajal puhkepaigana. 30 rändlinnuliiki veedavad talve või suve Islandil. Levinud paiksed linnud on mitmesugused mere-, vee- ja karklinnud. Röövlindudest on tuntuim Islandi jahikull. Teda peeti varem väga väärtuslikuks ja müüdi Euroopa eri paikadesse ning Kesk-Idasse. Praegu on ta täielikult looduskaitse all. Ka tohutu suur merikotkas on jäänud haruldaseks ja on looduskaitse all. Hahk on väga tavaline. Tema sulgi kogutakse rõivatööstuse jaoks. Ka hahk on looduskaitse all.

Kalad

Siseveed: Islandi jõgedes leidub lõhet. Järvedes ja jõgedes elutsevad viker- ja jõeforellid. Teised kaks levinud kalaliiki on angerjas ja suur ogalik. Ükski neist kaladest ei ole siseveekala. Nad on tegelikult merekalad, kes on kohanenud magevee tingimustega.

Meri: Planktoni rohkus Islandi vetes loob toitvad tingimused paljudele mereloomadele. Soolase vee kalu on täheldatud 150 eri liiki. Nendest 66 viibivad pidevalt Islandi vetes. Tähtsamad süvamere kalad, kes moodustavad kalatööstuse jaoks põhiosa, on tursk, pik?a ja sei. Heeringas on tähtsaim pinnaveekala. Tähtsamad koorikloomad ja karpkalad on vähid, jõekarbid, merevähid ja islandi austrid.

Islandi hobune

Islandi hobuse ajalugu ulatub 9. sajandi taha, siis tõid sisserändajad koos muude koduloomadega kaasa hobuse. Vanade allikate järgi eksisteeris 1000 aastat tagasi Põhja-Euroopas hobuse tõug nimega "Equus-Scandinavicus". Tema puhtad järglased elavad Islandil. Tõupuhtuse on nad säilitanud tänu maa isoleeritud asendile. Islandi hobune on tänapäeval täiesti ainulaadne. Tõu eripäraks on samm nimega tölt. Sel kujul ei ole niisugust sammu ühelgi teisel hobuseliigil. Tölt teeb ratsutamise väga meeldivaks. Hobuseid kasutatakse jätkuvalt lammaste karjatamisel, kuna karjamaad on läbipääsmatute kauguste taga. Turism on muutnud islandi hobuse head ratsutamisomadused tasuvaks äriks. Hobused on Islandi looduse lahutamatu osa. Maapiirkondades jalutavad nad vabalt heinamaadel suurte karjadena. Vaid talveks tuuakse hobused inimasustuse lähedusse.